Haridustehnoloogia ajalugu

Minu lugemiskogemus

Artiklit lugedes tabasin end mitmel korral kaasa noogutamast – tehnoloogiad, mis ühel hetkel tundusid kõike muutvat on hiljem taandunud tagaplaanile või sootuks kadunud. Samas on mõned ideed tagasi tulnud uues kuues, meenutades, et haridus vajab kannatlikkust ja pidevat refleksiooni.

Näiteks wikid (1998) sümboliseerisid avatud veebi optimismi ja ühist loomet. Mäletan, kuidas Wikipedia tundus uuenduslik, sest teadmised olid tõesti kõigile kättesaadavad. Kuid hariduses jäi nende koostöine potentsiaal kasutamata. Mõtlen vahel, kui palju õppimisvõimalusi läheb kaduma, kui tehnoloogiat kasutatakse vaid infovoo edastamiseks, mitte koostööks või loovuseks.

E-õpe (1999) oli minu jaoks esimene tõsisem kokkupuude digitaalse õppimisega. Esimesed veebikursused, millega kokku puutusin, olid lihtsad, ent väga erinevad võrreldes klassiruumi loengutega. See tekitas tunde, et õppimine ei pea piirduma füüsilise ruumiga. Welleri sõnul nihkusid kulud tootmiselt pigem toe ja esituse peale ja seda olen näinud ka ise: kui palju energiat kulub tegelikult õppija juhendamisele ja tehnilisele toele.

Õpiobjektid (2000) kõlasid loogilise ideena – taaskasutatavad digisisu tükid, mida võiks kasutada erinevates õppekavades. Praktikas jäi see aga õpetajate igapäevatööst liiga kaugeks. Olen ise tundnud, kuidas liigne tehniline keerukus võib head mõtted lämmatada. Siiski elab see mõte edasi näiteks OER-liikumises (Open Educational Resources) (2002), kus sisu jagamine ja taaskasutamine on palju loomulikum ja lihtsam.

Blogid (2003) tõid haridusse isikliku hääle. Mäletan oma esimest katset pidada reisiblogi, sest see andis mulle vabaduse jagada kiirelt mõtteid ja pilte kuhu iganes meie reisiteed perega viisid. Hiljem mõistsin, miks blogid on jäänud üheks kõige püsivamaks haridustehnoloogia vormiks. Need on olnud platvormid nii professionaalseks enesearenguks kui ka kogukondlikuks aruteluks.

Kui jõudsin artiklis MOOC-ni (2012), tuli meelde aeg, mil neid turundati kui hariduse päästjat. Ka Eestis käis sama arutelu: kas nüüd saab igaüks tasuta maailma tippe õppida? Mäletan enda põnevust, kui esmakordselt registreerusin mõnele kursusele, kuid üsna kiiresti ilmnes, et enesejuhtimise oskus ja ajapuudus võivad saada suuremaks takistuseks kui ligipääs kursustele. Weller meenutab, et MOOCid olid sama palju Silicon Valley ärimudel kui avatud hariduse liikumine.

Artikli viimaseid peatükke, mis käsitlevad õpianalüütika (2014), tehisintellekti (2016) ja plokiahelat (2017), lugesin juba tänase kogemuse ja teadlikkusega. Tehisintellekt on tõepoolest tulnud meie igapäevaellu ja tundub, et seekord jäädavalt. Kuid küsimus ei ole ainult selles, mida tehnoloogia suudab teha, vaid ka selles, milliseid eeldusi see vaikimisi loob: millist tüüpi õppijaga arvestatakse ja kes võivad oskamatuse tõttu jääda kõrvale.

Sügavamad mõtisklused

Raamatus ja artikklis korduvad mõned mustrid, mis kõnetasid mind isiklikult:

Tehnoloogia ülimuslikkus. Sageli tuleb uus lahendus tehnoloogiast, millele alles hiljem otsitakse pedagoogilist rakendust. See tuletab meelde, et enne kui midagi juurutada, tasub küsida: kuidas see lahendus aitab tegelikult õppijal paremini mõista ja õppida?

Ideede taassünd. Paljud ideed, mis esialgu ebaõnnestusid, tulevad tagasi uues vormis. See julgustab andma ideedele aega ja mitte liiga kiiresti loobuma.

Sotsiaalne mõõde. Haridus ei ole kunagi vaid tehniline protsess – see on sügavalt inimlik ja kultuuriline. Just seepärast ei pruugi töötada erasektoritest otse üle võetud lahendused hariduses alati ootuspäraselt.

Õpetaja ja õppija roll. Tänane õpetaja ei saa olla pelgalt sisu edastaja. Tehnoloogia sunnib õpetajat võtma õpiprotsessi disaineri rolli ehk looma tingimused, milles õppija saab ise õppida. Samal ajal kasvab õppija vastutus ja võimekus oma õppimist juhtida. Samas jääb õpetaja roll asendamatuks. AI ei suuda asendada empaatiat, loovuse äratamist ega kontekstitundlikku juhendamist.

Õppetunnid, mida endaga kaasa võtta

• Haridustehnoloogia ei ole kannatamatute ala. Uus idee vajab aega, katsetamist ja kultuurilist sobitumist.
• Lahendused ei kuku läbi tehnoloogia pärast, vaid seepärast, et need ei arvesta õpetajate ja õppijate tegelikke vajadusi.
• Head ideed kipuvad tagasi tulema, vahel tuleb lihtsalt oodata, kuni keskkond ja tehnoloogia neid toetavad.
• Haridus ei ole nagu pangandus või meedia, vaid süsteemid on tihedalt põimunud kultuuriliste ootuste ja suhetega.
• Tehnoloogia edukus sõltub sageli sellest, kui hästi ta toetab põhifunktsioone: sisu loomist, edasiandmist ja tunnustamist.
• Õppida mineviku ebaõnnestumistest ja vältida korduvate probleemide taastekkimist

Olulisemad mõtted loetud artiklist

Martin Welleri artikkel Twenty Years of Edtech pani mind haridustehnoloogiat nägema hoopis laiemas ajaloolises ja kultuurilises kontekstis. Artikli peamine mõte, et haridustehnoloogia ei arene sirgjooneliselt, vaid korduvate tsüklitena, jäi selgelt meelde. Paljud ideed, mis korraks tõusevad ja siis kaovad, tulevad hiljem tagasi teises vormis. See tuletas meelde, kui oluline on õppida varasematest katsetustest, et mitte vigu korrata.

Samuti kõnetas mind mõte, et tehnoloogia ei ole neutraalne ja see ei ole lihtsalt „tööriist“, vaid kannab endas teatud väärtusi, eeldusi ja ideoloogiat. Kui tehnoloogiat juurutatakse haridusse, siis tuleks alati küsida: kelle jaoks see on loodud? Millist tüüpi õppijat see eeldab? Keda see võib tahtmatult välistada?

Mida ma varem teadsin haridustehnoloogia ajaloost?

Enne M.Weller’i artikli lugemist ma teadsin näiteks, et MOOCid olid „suur asi“ umbes kümme aastat tagasi ja et LMS-id nagu Moodle on juba ammu olemas. Samuti olin kuulnud erinevatest märksõnadest aga mitte kui osa suuremast ajaloolisest loost.

Teadsin ka, et 2000ndatel prooviti erinevaid digilahendusi (nt CD-ROM kursused, e-portfooliod), kuid ei olnud mõtestanud, miks osa neist ei juurdunud. Selles mõttes pani artikkel mind mõtlema kaugemale tehnilistest omadustest. Näiteks keerukus, halduskoormus ja kultuuriline sobivus on tihti tegelikud põhjused, miks üks või teine tehnoloogia hariduses ei toimi.

Mis oli uut ja üllatavat?

Mind üllatas see, kui tihti tehnoloogiad kukuvad läbi mitte tehnilistel põhjustel, vaid just inimlikel ja kultuurilistel. Näiteks e-portfooliod ei levinud mitte seetõttu, et need ei töötanud, vaid seetõttu, et nende kasutamine oli ajamahukas ja väheste nähtavate hüvedega.

Üks kõige kõnekam lause artiklis oli minu jaoks „tehnoloogia ei lahenda probleeme, mille sõnastamist me pole koos õppijatega ette võtnud“. See pani mind mõtlema, kui sageli rakendatakse lahendusi ülevalt alla, ilma õppijatelt päriselt küsimata, mida nad vajavad.

Mille kohta tahaksin täpsemalt uurida?

Konnektivism õppeteooriana tundus väga huvitav, aga artiklis oli seda vähe käsitletud. Kuidas saab õppimist mõista võrgustike kaudu?

Samuti tundub mulle, et haridustehnoloogia mõju võiks rohkem uurida sotsiaalse õigluse vaatepunktist – kes võidab ja kes jääb kõrvale? Kas tehnoloogia aitab lõhet vähendada või hoopis suurendab seda?

Mis jäi ebaselgeks?

Veidi ebaselgeks jäi plokiahela rakendus hariduses ehk millised on praktilised näited ja kas neid ka Eestis või Euroopas kasutatakse?

Samuti jäi segaseks, kui palju õpianalüütikat reaalselt kasutatakse näiteks Eesti kutse- või üldhariduses. Kas meil kogutakse andmeid õppijate käitumise kohta ja mida nende andmetega peale hakatakse?

Millega ma pigem ei nõustu?

Artiklis kõlas vahel läbi justkui vaikimisi lootus, et iga idee väärib „uut võimalust“ või et tehnoloogiad tulevad ja lähevad „paratamatult“. Siin ma oleksin veidi kriitilisem. Minu meelest vajame rohkem valikulisust ja selgemat piiride seadmist – mitte iga tehnoloogiat ei peaks uuesti katsetama ainult sellepärast, et see on võimalik. Mõnikord tuleb lihtsalt öelda: see ei tööta hariduses, sest see ei toeta õppimist ega kultuuri, milles see toimib.

Seosed laiema kontekstiga

Welleri ülevaade on tugevalt seotud ka laiemate arengutega IT ja interneti ajaloos. 

Näiteks:

• Web 2.0 mõjutas mitte ainult õppimist, vaid kogu suhtlemiskultuuri – blogidest sotsiaalmeediani.
• YouTube’i teke ei muutnud ainult meelelahutust, vaid võimaldas õpetajatel üle maailma luua oma kanaleid, kursusi ja õppematerjale.
• AI levik hariduses järgib selgelt suuremat mustrit: kasvav automatiseerimine ja isikupärastamine igapäevaelus (nt Spotify, Netflix) kandub üle ka õpikeskkondadesse.

Minu enda digiteekond

Artikli lugemine pani mind meenutama ka oma isiklikku digiteekonda. Minu tööellu jõudis esimene lauaarvuti 1993. aastal. Alguses piirdus kasutamine lihtsate andmete sisestamise ja saatelehtede välja trükkimisega, hiljem lisandusid oskuste pagasisse Exceli tabelid, blogid ja WordPressi kodulehed. Tänaseks on kogunenud hulganisti kogemusi – alates Moodle’i H5P interaktiivsetest tööriistadest ja sotsiaalmeedia haldusest kuni veebipõhiste keskkondade ja tehisintellekti rakendusteni.

Iga uus tehnoloogialaine on toonud kaasa nii põnevust kui ka arusaama, et ükski tööriist ei juurdu iseenesest, sest oskuste ja edu saavutamine eeldab aega, selgitamist ja põhimõtete põhjalikku läbimõtlemist.

Olen õppinud, et kõige olulisem on hoida avatud meelt, olla uudishimulik ja katsetada. Mitte kõike uut ei pea kohe omaks võtma, kuid tasub proovida, sest kunagi ei tea, mis jääb püsima. Vahel on vaja julgust öelda, et mõni lahendus ei sobi ja see on täiesti normaalne. Samas peame tagama, et töömaailma ootused oleksid täidetud enne, kui me oma viienda taseme õppijad praktikale või kutseeksamile saadame.

Kahjuks on õpetajate digipädevus tihti nõrgem kui täiskasvanud õppijatel ja eriti just neil, kes tulevad meile õppima otse töömaailmast. Püüame õpetajatele pakkuda täienduskoolitusi, kuid sageli jääb see motivatsiooni puudumise või muude takistuste taha. Seetõttu seisavad meie kooli õppetoolide juhid ja haridustehnoloogid tulevikus suure väljakutse ees: toetada õpetajaid õpi-disaineri rollis, et nad saaksid juurutada kaasaegsemaid õpimetoodikaid ja -keskkondi.

Welleri sõnad kinnitavad minu kogemust: edtech pole sprint, vaid pigem maraton. See nõuab püsivust, paindlikkust ja oskust õppida ka mineviku vigadest. Digilõhe süveneb aga paratamatult, kui inimesed ei soovi panustada elukestvasse õppimisse. Just seepärast peame hoidma fookust mitte ainult tehnoloogia kasutuselevõtul, vaid ka inimeste oskuste ja hoiakute kasvatamisel.

Kokkuvõte

Martin Welleri artikkel Twenty Years of Edtech oli minu jaoks palju enamat kui pelgalt ajalooline ülevaade – see oli nagu peegel, mis aitas mul mõtestada ka enda isiklikku teekonda digihariduse maailmas. Iga uus teadmine kinnitas tunnet, et tehnoloogia ei ole kunagi lihtsalt tööriist, see on lahutamatu osa kultuurist, suhtlemisest ja õppimise praktikatest. Lõppude lõpuks jääb hariduse keskmesse alati inimene – ükskõik kui kiiresti tehnoloogia areneb või kui võimsaks muutuvad digivahendid.

Haridustehnoloogia viimased 25 aastat tõestavad Welleri tabavat paradoksi: „kõik muutub, jäädes samal ajal samaks“. Uued platvormid ja vahendid vahetuvad üksteise järel, kuid hariduse põhiküsimused: miks me õpetame ja kuidas õppimist kõige paremini toetada, püsivad muutumatuna.

Tehnoloogia ei saa olla eesmärk omaette. Tõeliselt toimiv haridustehnoloogia on see, mis arvestab inimliku mõõtmega, et ta toetaks õppijat tema arenguteel ja annaks õpetajale vahendid sisukaks, läbimõeldud õpetamiseks. Ainult siis, kui õpime mineviku kogemustest, suudame vältida korduvate vigade kordumist ning kujundada tuleviku, kus tehnoloogia on abiline, mitte peremees.

Viited

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech